In memoriam Béla Tarr: Torino hobune / Turin Horse (ENG-friendly)

Name: In memoriam Béla Tarr: Torino hobune / Turin Horse (ENG-friendly)
Start: 2026-03-21T15:30:00+02:00
Location: Vana-Posti 8, 10146 Tallinn, Estonia

Schedule

Sat, 21 Mar, 2026 at 03:30 pm

UTC+02:00

Location

Vana-Posti 8, 10146 Tallinn, Estonia | Tallinn, HA

6. jaanuaril lahkus igavikku Béla Tarr, filmiajaloo üks kompromissitum ning ainulaadsem looja, kelle käekirja iseloomustavad haruldaselt pika kestusega staatilised kaadrid, napp dialoog ja inimeseks olemise kõige sügavamaid kihte käsitlev eksistentsiaalne maailmapilt. Linastame märtsi kolmel laupäeval suurmeistri mälestuseks kolme filmi, mida arvatakse lugematute kineastide, filmikriitikute ja institutsioonide poolt filmiloo parimate ning olulisemate teoste hulka - “Hukatus”, “Saatana tango” ning “Torino hobune”. Programm on koostatud koostöös meie heade kolleegidega Tartu Elektriteatrist.
Publik on harjunud eeldama Ungari vanameistrilt Béla Tarrilt äärmist tõsidust, kuid filmiga "Torino hobune" ületab ta ka iseennast minimalistliku draamaga, mis on karm isegi võrreldes tema "Saatana tango" ja "Werckmeisteri harmooniatega".
Filmi tegevus – kui seda nii võib nimetada – toimub viie päeva vältel karmil ja tuulisel maastikul asuvas talumajas, kus üks vanamees elab koos tütrega äärmiselt kasinates tingimustes. Film, mis tihkab oma tummfilmiajastut meenutava napi väljenduslaadiga naasta kinokunsti juurte juurde, võib vaatajaid oma hulljulgusega tüüdata, jahmatada, võluda või kohutada.
Filmi tegemisele läks Tarr vastu otsusega, et "Torino hobune" jääb tema viimaseks linateoseks. Mõnda aega pärast esilinastust kolis ta Sarajevosse ja asutas seal rahvusvahelise filmikooli, tegutsedes edasi nii dokumentalistina kui ka mitmete kunstiprojektidega.
-------------------------------------------------------------
ENGLISH
Composed in rigorously measured long takes and photographed in stark black-and-white, Béla Tarr’s final feature is an elemental meditation on endurance, exhaustion, and the limits of belief.
In 1889, Friedrich Nietzsche witnessed a carriage driver beating his horse, embraced the animal, and soon after fell into the silence that marked the final decade of his life. Béla Tarr and Ágnes Hranitzky begin where that anecdote ends, turning their attention to the driver and his daughter as they endure six days of wind, labor, and dwindling light on a desolate plain. Based on a screenplay by Tarr and novelist László Krasznahorkai, the film reduces narrative to repetition: dressing, fetching water, boiling potatoes, waiting. Composed in rigorously measured long takes and photographed by Fred Kelemen in stark black-and-white, Tarr’s final feature is an elemental meditation on endurance, exhaustion, and the limits of belief.