Krista Mölder ja Alis Mäesalu "Midagi ajutist / A temporary thing"

Schedule

Fri Apr 19 2024 at 12:00 pm to 06:00 pm

Location

ARS Kunstilinnak | Tallinn, HA

(ENG below)
ARS Projektiruum 1.–20. aprill 2024
Näitus avatud: E–R 12–18, L 12–16
Näituse avamine 28. märts kell 17:00

Midagi ajutist – viiv, habras ja mööduv. Foto on see, mis ajutise lõhestab, püüdes hetke staatiliseks kujutiseks – veel muigeks jõudmata grimassiks, silmapiirini voogava lainetuse hangumiseks, hetkeks, mil jooksja jalad ei puuduta maad.
Krista Mölder ja Alis Mäesalu seavad staasise kahtluse alla, annavad ruumi selle all peituvale. Nii lööb staatika värelema, esile tõuseb pinge liikumise ja liikumatuse, nähtava ja nähtamatu vahel.
/ Mäletan ühest raamatust, kuidas ääretul jääväljal lumetormi kätte jäädes aitas maastiku tundjal õiget suunda tabada kõhutunne, sisemine orientiir, mille juures võis rolli mängida ka füüsika – jääkristallide vaevuaimatav külmus ühel põsel, valguse muutused, mida silm vaevu märgata suudab. Liikumised, mille registreerimiseks on tarvis hüpertundlikkust. Võib-olla oli see ilukirjanduslik liialdus teadmisest, mille püüab esmalt kinni keha, mitte ratsionaalse mõistusena kujutletud maailmavaade. Kuid teadmine, millises suunas liikuda, saabub siiski ka kuklakarvu pidi. /
Mölderi ja Mäesalu teosed vihjavad vahepealsusele, muundumisele, püüdes tabada hetke „mitte veel” ja „juba möödas” vahel; aeg ja ruum avavad oma amorfse pale. Õrn kile, millest võiks saada näiteks mudellennuki tiib. Hõbepeegel, millele pole fotokujutis veel ilmunud või on ehk sellelt maha libisenud, mujale või tagasi olematusse. Tiivik, mis ei pöörle, vaid on paigal – või liigub selle ümber hoopis ruum? Õhkõrna loomiseks kulub palju kannatlikkust, vaevu hingamist.
/ Kui unustada end midagi jälgima, muutub hingamine aeglasemaks. Keha tardub, saab täielikult tähelepanuks; mina kleepub jälgitava külge, hajub ümbritsevasse, kaob. Esile kerkib uutmoodi mina – oma naha ja nime piiridest laiem, lahutamatult maailma lõimunud assamblaaž. /
Iseendaks saamine – olgu siis tegu inimese, nurmenuku või savitellisega – pole filosoof Gilbert Simondoni jaoks kuidagi ümbritsevast keskkonnast eraldatud ega ka kindla lõpptulemusega protsess. Taim ei võrsu seemnest üksi, vaid peab selleks siduma päikeseenergia mullamineraalidega, muutes oma kasvuga ka viimaste tasakaalu. Simondon nägi iseendaks saamist, individuatsiooni, avatud ja mitmetasandilise protsessina, mille aluseks on üksteise ja keskkonna pidev kaasloomine vastastikustes suhetes. Iseendaks saamine ammutab muutumisvõimet preindividuaalsest faasist, kus võimalused on igati avatud, ning siin peituvad potentsiaalid jäävad latentsena ka järgmistesse faasidesse. (Vujanović, Cvejić 2022: 184–190) Mölderi ja Mäesalu näitusel tekkiv pinge mõjub kutsena koos muutuda, omamoodi latentse potentsiaalina, mille trajektoor ei ole etteaimatav. Miski võib liikuda uude olekusse, lükata midagi avatuks, midagi, mis praegu on juba olemas, ruumis, vaatajas, mis pole veel ennast näidanud. Oodates õiget valgust, oodates õhku.
/ Minna udusel varahommikul merre ujuma, tuulevaiksesse ja kargesse. Orientiirid kaovad peagi. On vaid kitsas lainesõõr enese ümber ja kõike mattev tihke, helendav valgus. Korraga jõuavad kohale nii avar vabadustunne kui ka piiratuse äng, nii eufooria kui ka surmahirm. Need ei tühista üksteist ega sõida üksteisest üle, vaid lainetavad nagu maailm mu ümber. Pea käib vaikusest ringi. /
*Vujanović, Ana ja Cvejić, Bojana 2022. Toward a Transindividual Self. Oslo: Oslo National Academy of Arts.

Sisemudellennuk F1D ja inspiratsioon: Ahto Sild
Fotograafia eritehnikad: Jaanus Muruõis
Näituse valgus: Revo Koplus
Näituse tekst: Kerli Ever
Graafiline disain: Kersti Heile
Näituse tehniline tugi: Karel Koplimets

Tänu: Maret Sarapu, Tiina Sarapu, Niina-Anneli Kaarnamo, Eve Margus, Ingrid Ruudi, Indrek Mesi, Kristiina Hansen, Neeme Külm, Kristjan Pütsep, Kalle Pruuden, Märt Vaidla, Indrek Köster, Aksel Haagensen, Siim Soop, Peeter Talvistu, Marko Usler, Siim Vahur, Villem Säre, Tarmo Rämmi, Craftrag, Holger Orek, SRIK vanamaterjal, Digifoto OÜ, Fotomuuseum, KORDONair
Näitust toetavad: Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstnike Liit, ARS Kunstilinnak, Temnikova & Kasela Galerii, EKA Foto
___

Krista Mölder ja Alis Mäesalu "A Temporary Thing"
The exhibition is open: April 1st–20th 2024
Mon–Fri 12–18, Sat 12–16
The opening of the exhibition is on March 28th at 5 p.m.

Something temporary: an instant, fragile and passing. Photography disrupts the temporary by capturing the moment as a static image: a grimace which has not yet managed to form a smile, the solidified waves undulating towards the horizon, the moment when the feet of a runner don’t touch the ground.
Krista Mölder and Alis Mäesalu call stasis into question and offer space for what is hidden underneath. The static begins to flicker, the tension between motion and immobility, visible and invisible is highlighted.
/ I remember a story from a book about a person who got caught in a snowstorm on a vast field of ice and was led in the right direction by their gut feeling, an internal guide which might have been influenced by physics: the barely perceptible coldness of ice crystals on one cheek, the changes of light which the eye can scarcely sense. These are movements which can be registered only by the hypersensitive. This idea of a knowledge, that is first captured by the body and not by the world view of rational reasoning, might have been a belletristic exaggeration. But the cognition of the correct direction can arrive to us through the hairs on the back of our necks. /
The works by Mölder and Mäesalu suggest an intermediacy, a transformation, trying to capture the moment between “not yet” and “already passed”. The time and the space reveal their amorphous visage. A thin plastic film might become the wing of a model airplane. A silver mirror which does not yet contain the photographic image or from where it might already have slipped away somewhere else, back into nothingness. A propeller which does not rotate and is stationary. Or does the space around it move instead? It takes a lot of patience, barely breathing, to create the ethereal.
/ When you forget yourself while you are observing something, your breathing becomes slower. The body freezes and becomes utter attention; the “me” is glued together with the thing observed, it fades into the surroundings, disappears. A new “me” emerges which is broader than the limits of one’s own skin, of one’s name, an assemblage which has inseparably been integrated into the world. /
For the philosopher Gilbert Simondon, becoming the self – either as a person, a primrose or a clay brick – is not something isolated from the surrounding environment nor a process with a definite final outcome. The plant doesn’t germinate from the seed on its own, but has to tie together the energy from the sun with the minerals from the soil whereby its growth will also affect the balance of the latter. Simondon understood becoming the self, individuation, as an open and multilayered process which is based on the constant co-creation of each other and the environment through mutual relations. Becoming the self draws the power of transformation from the pre-individual phase where all the possibilities are open. The potentials contained within this phase will remain as latent components of the succeeding ones. (Vujanović, Cvejić 2022: 184–190) The tension arising in the exhibition of Mölder and Mäesalu feels like an invitation to change together, a certain latent potential whose trajectory cannot be anticipated. Something can enter a new state, can push something open; something that already exists in the space or in the viewer, something, which still has not made itself visible. Waiting for the perfect light, waiting for air.
/ Going swimming in the sea on an early foggy morning, bereft of wind and refreshing. Soon, the reference points disappear. There is only a narrow circle of waves around you and a dense, luminescent light engulfs everything. You are at the same time beset by an expansive feeling of freedom as well as the unease of confinement, euphoria as well as the fear of death. These do not cancel each other out or annul each other, instead undulating like the world around me. My head is spinning from the silence. /
*Vujanović, Ana and Cvejić, Bojana 2022. Toward a Transindividual Self. Oslo: Oslo National Academy of Arts.

Indoor model plane F1D and inspiration: Ahto Sild
Experimental photography techniques: Jaanus Muruõis
Exhibition lighting: Revo Koplus
Exhibition text: Kerli Ever
Graphic design: Kersti Heile
Technical support: Karel Koplimets

Thanks: Maret Sarapu, Tiina Sarapu, Niina-Anneli Kaarnamo, Eve Margus, Ingrid Ruudi, Indrek Mesi, Kristiina Hansen, Neeme Külm, Kristjan Pütsep, Kalle Pruuden, Märt Vaidla, Indrek Köster, Aksel Haagensen, Siim Soop, Peeter Talvistu, Marko Usler, Siim Vahur, Mari Volens, Villem Säre, Tarmo Rämmi, Craftrag, Holger Orek, SRIK vanamaterjal, Digifoto OÜ, KORDONair
The exhibition is supported by the Cultural Endowment of Estonia, Estonian Artists’ Associations, ARS, Temnikova & Kasela Gallery, Photography Department of the Estonian Academy of Arts

Where is it happening?

ARS Kunstilinnak, Pärnu maantee 154, Kesklinn, Tallinn, 11317 Harju Maakond, Eesti,Tallinn, Estonia

Event Location & Nearby Stays:

Host or Publisher ARS Kunstilinnak

Tags: