Karl Pärsimägi, Sinu kunst on pikk! / Karl Pärsimägi, Ars Longa!

Name: Karl Pärsimägi, Sinu kunst on pikk! / Karl Pärsimägi, Ars Longa!
Start: 2026-05-23T11:00:00+03:00
End: 2026-05-23T18:00:00+03:00
Location: Raekoja plats 18, 51004 Tartu, Estonia

Schedule

Sat May 23 2026 at 11:00 am to 06:00 pm

UTC+03:00

Location

Raekoja plats 18, 51004 Tartu, Estonia | Tartu, TA

(ENG below)
Tartu Kunstimuuseumis avaneb 23. mail tuntud Eesti maalikunstniku Karl Pärsimäe näitus (23.05.2026–25.10.2026), mis tutvustab kunstniku siirast, kõnekat ja silmapaistvalt värvitundlikku loomingut.
EEesti varane modernistlik kunst on olemuselt kindlasti rustikaalne. Kohe moodsate kunstinähtuste mõjuväljas tegutsema hakanud noored kunstnikud olid pärit taluperedest ja traditsioonilisest külaühiskonnast ning nende loomingu motiivid ja teemad jäid tihti püsivalt seotuks kodukandiga, sealse looduse ja maastikega. Kuigi maal säilisid pikaaegsed mustrid kauem, jõudis ka siia uue aja vaim, mis väärtustas isiklikke vabadusi. Antsla aleviku poisse pani metsa tagant aimatav vedurisuits unistama mujal avanevatest võimalustest ja teedest, nagu on oma noorusajast meenutanud Bernard Kangro. Nii oli ilmselt ka seal kandis sündinud Karl Pärsimäega. Ehk unistas temagi algusest peale Pariisist, kui ta sellele unistusele kohe ka nime anda ei osanud?
Modernistlikku kunstikeelt õppima asunud põlvkond oli suures osas pärit maalt, ennekõike Lõuna-Eestist. Seost pole raske leida, sest sellest räägivad nende kunstiteosed. Eesti modernismis avalduv sügav rustikaalsus on selle unikaalne eripära. Kas uuenduslik kunstimõte võis sündida ka maal? Kuidas on modernistlikku kunsti vorminud külageeniused? Kuidas sai 20. sajandi alguses Antsla lähedal taluperes kasvanud Karl Pärsimäest kunstnik, kelle maalid kõnetavad ka 21. sajandi nutimaailma inimest?
Karl Pärsimäe puhul võib pidada õnnelikuks juhuseks, et kokkupuuted kunstiõppega tõid välja selle, mis oli temas juba niigi olemas. Pärsimägi paistis eripärasena silma nii teiste õpilaste seas kui ka näitustel esinedes. Tema kunstis on kooskõlas äärmiselt moodne suhtumine, mis väljendub siinse kunstipildi kontekstis eelkõige rabavates värvikooslustes, ja samas siirus, vahetu ausus, mida tahaks kohe seostada tema maapoisiliku karakteriga. Kas ei ole just vahetu siirus see, mida võiks pidada Pärsimäe loomingu kaasaegseimaks osaks?
Pärsimäe maalid paneb elama värv ja selle kasutamise võtted. Tema suhe kunstiga pidi alguse saama just värvist, mis käivitas fantaasia. Värvi kaudu leidis Pärsimägi kontakti maailmaga, milles ta tahtis elada. Pärsimäe kaasaegsetelt säilinud mälukildudes räägitakse korduvalt tema kunsti sisse kadumistest ja n-ö tavamaailma eest eemale putkamistest. Kunst oli Pärsimäe lemmikkoht, sellele järgnes ilmselt kodukant ja Võrumaa maastik.
Võrumaa ja kodukandi looduse ning Võru vaadete kui talle tuttava ja turvalise keskkonna maalimise kõrval kujutas Pärsimägi lugematutes variatsioonides interjööri väikseid argiseid stseene. Nende tööde põhiliseks teemaks on inimese ja ruumi kontakti ja dialoogi mõtestamine. Üksik, enamasti naissoost inimfiguur ruumis. Inimene tema teostel pole kujutatud pingestatult või karakterit rõhutavalt. Inimene on siin inimene, lihtne ja helge, samas saladuslik.
Kunstniku loomingut põhjalikult uurinud Heie Treier on välja toonud, et Pärsimäe positsioon Eesti ühiskonnas oli mitmes mõttes eksootilise „teise“ positsioon. Juba Pallase õpilaste hulgast eristus Pärsimägi oma võru keele ja kiire alla prima maalimislaadiga. Tema värvikooslused võtsid tolleaegse Eesti kunsti rahunenud üldpildi taustal üles pööraseid tuure. Pärsimäe kunsti nähti ilmselt millegi liialt omapärase ja isegi radikaalsena, millegi süsteemivälisena. See, mida Pärsimäe kunstis peeti omal ajal radikaalseks, seostub kõige enam tema võrukese loomusega, tema võrumaise päritoluga. Just Pärsimäe võrumaine enesetunnetus ja lisaks siinses konservatiivses kultuuriruumis tõrjutud seksuaalne identiteet võisid olla põhjusteks, miks ta otsustas puhkenud sõjale vaatamata Pariisi jääda.
Pärsimäe kunst on näidanud, kuhu loomupärase siirusega võib jõuda. Kõige lihtsam, maalist maali korduv motiiv – inimene ruumis – on maalitud nii, et võime jätkuvalt imestada selle selge kõnekuse ees. Pärsimäele ei pakkunud huvi aja vaimus rustikaalsest elust jutustav temaatika, näiteks maatööde kujutamine, vaid tavaline, kõige lähemast eluolust pärit, kuid samas ajatu motiiv. Radikaalse lihtsusega vastanduvad Pärsimäe maalide jõude pikutavad kaasaegsed naised igasugustele kivinenud nõuetele või ootustele. Inimene ruumis võib istuda või lamada, lihtsalt olla – ta on meie ees, aga ta on ka saladus. Võrumaa metsade vahelt pärit kaltsaka välimusega veidrik jõudis kunstis nii elegantsete ja täiuslike kooskõladeni, et tema tehtu on pakkunud vaimustust paljudele järgnevate põlvkondade maalikunstnikele.

Näitusega kaasneb rohkete reproduktsioonidega kataloog, kuhu on lisaks kuraatorile kirjutanud kunstiajaloolane Heie Treier ja USA kunstikriitik Harry Tafoya ning kus oma kogemusi ja suhet Pärsimäe ja tema kunstiga avavad teiste seas Kristi Kongi, Olav Maran, Enn Lillemets ja Mari Vallikivi.

Kuraator: Liis Pählapuu
Kujundaja: Peeter Krosmann
Graafiline disain: Angelika Schneider
Koordinaator Rene Kriisa
Näituse meeskond: Richard Adang, Nele Ambos, Siim Asmer, Indrek Grigor, Joanna Hoffmann, Mare Joonsalu, Margus Joonsalu, Katrin Lõoke, Kadri Mägi, Jaanika Peebo, Anti Saar, Ago Teedema
--------------------------------------------
On 23 May, opens a new exhibition (23.05.2026–25.10.2026) of the well-known Estonian painter Karl Pärsimägi at the Tartu Art Museum, introducing the artist’s sincere, expressive, and remarkably colour-sensitive work.
Early Estonian modernist art definitely has a rustic character. The young artists who from the get-go worked under the influence of modern artistic currents were of peasant origin, from a traditional village society, and the themes and motifs in their art often remained permanently linked to the nature and landscape of their home. Even the countryside, where old patterns of life were more entrenched, felt the coming spirit of a new age, which valued personal freedom. Bernard Kangro recalled that in his youth the billows of smoke from a train’s smokestack seen over the treetops made the boys of the village of Antsla dream of the opportunities and freedoms of the wider world. The same was probably true for Karl Pärsimägi, who was born in the same village as Kangro. Perhaps from the very beginning he dreamt of Paris, even before he could name it.
The generation which began acquiring a modernist artistic language was in large part from rural areas, particularly from Southern Estonia. This can clearly be seen in the subjects they depicted in their works. The deep rusticity apparent in the history of Estonian modernism is its unique characteristic. Is it possible that artistic innovation could also have emerged in the countryside? In what ways was modernist art shaped by village geniuses? How could Karl Pärsimägi, who was born at the beginning of the 20th century into a peasant family near Antsla, become an artist whose paintings are still relevant to people in the smartphone age of the 21st century?
In Karl Pärsimägi’s case it can be considered a stroke of luck that his contacts with artistic education brought out something that was already present inside him. Pärsimägi stood out both as a student and when participating in exhibitions. His art harmoniously combines an extremely modernist attitude, apparent in his use of colour, which in the local artistic context was extremely striking, with an earnestness, a genuine sincerity, which one is tempted to chalk up to his country background. Might not this earnestness be the most contemporary aspect of Pärsimägi’s work?
Colour and the way it is used is what makes Pärsimägi’s paintings come alive. His relationship with art must have gotten its start from colour, which set off his imagination. Through colour Pärsimägi found the world which he wanted to inhabit. Pärsimägi’s contemporaries remarked repeatedly on how he used to disappear into his art and “escape” from the mundane world. Art was Pärsimägi’s favourite place to be, probably followed closely by his home and the landscape of Võru County.
Besides depicting the nature of Võru County and his home, or views of Võru, which he knew well and where he felt safe, he also painted interiors with little everyday scenes in countless variations. These works are mainly about understanding the connection and dialogue between a person and a room. A lone human figure, most often female, and the room they are in. The people in his paintings aren’t shown in a state of tension; their character isn’t emphasised. A person is just a person, simple yet mysterious.
Heie Treier, who has studied Pärsimägi’s oeuvre thoroughly, has pointed out that in many ways he occupied the position of the exotic “other” in Estonian society. Among the students of Pallas he stood out due to speaking the Võru language and his rapid alla prima style of painting. Against the background of the relatively calm Estonian art scene of the time, Pärsimägi created unheard of colour combinations. His art was probably seen as too idiosyncratic and even radical, as outside the established system. That which in Pärsimägi’s time was considered radical is exactly what is connected most closely to his identity and origin as a Võruke. It was precisely Pärsimägi’s self-identification as a Võruke, along with his sexual identity, that was shunned in the local conservative cultural milieu, which might have been why, despite the outbreak of war, he chose to stay in Paris.
Pärsimägi’s art has shown where you can go by following your innate earnestness. The simplest of motifs, repeated from painting to painting – a person in a room – was painted in such a way that we are still amazed by its clear expressiveness. Pärsimägi was not interested in depicting rustic scenes, such as the hard labour of farming, which appealed to the zeitgeist of his time. Instead he chose the most ordinary and immediate yet timeless motifs from everyday life. In their radical simplicity, the idly reclining modern women in Pärsimägi’s paintings defy all conventional norms and expectations. A person in a room can just sit or lie down, and just be: they are before us, and yet they remain a mystery. This shabbily clothed weirdo from the forests of Võru County managed to attain such perfectly elegant results in his art that his works have offered joy and inspiration to many generations of painters.

The exhibition is accompanied by a richly illustrated catalogue with articles by the curator, the art historian Heie Treier, and the American art critic Harry Tafoya, along with reflections and thoughts on Pärsimägi’s works from Kristi Kongi, Jaan Toomik, Enn Lillemets, Mare Joonsalu, Olav Maran, Sonja Svarts and Mari Vallikivi.

Curator: Liis Pählapuu
Exhibition design: Peeter Krosmann
Graphic design: Angelika Schneider
Coordinator: Rene Kriisa
Exhibition team: Richard Adang, Nele Ambos, Siim Asmer, Indrek Grigor, Joanna Hoffmann, Mare Joonsalu, Margus Joonsalu, Katrin Lõoke, Kadri Mägi, Jaanika Peebo, Anti Saar, Ago Teedema