Doktoritöö kaitsmine: Sofja Hallik
Advertisement
25. septembril 2026 kaitseb Eesti Kunstiakadeemia kunsti ja disaini eriala doktorant Sofja Hallik doktoritööd „Ehtekunst füüsilise ja digitaalse puudutuse vahel“ („Crafting Touch: Physical and Digital Approaches in Jewellery “).
Avalik kaitsmine toimub algusega kell 14.00 EKAs (Põhja pst 7), ruumis A101 -- olete kõik väga oodatud kuulama! NB! Kaitsmine toimub inglise keeles.
Doktoritöö juhendajad:
prof Kadri Mälk (Eesti Kunstiakadeemia), dr Jaak Tomberg (Tartu Ülikool), prof Nithikul Nimkulrat (OCADi Ülikool)
Eelretsensendid:
dr Katharina Vones (Royal College of Art)
dr Roberta Bernabei (Loughborough Ülikool)
Oponent: dr Roberta Bernabei (Loughborough Ülikool)
Doktoritöö on kättesaadav EKA digivaramus.
Mis juhtub käsitööga siis, kui käsi ei ole enam ainus tegija?
Digitaalsed tehnoloogiad on muutnud viise, kuidas ehteid kavandatakse, kujundatakse ja valmistatakse. 3D-modelleerimine, 3D-printimine, simulatsioonipõhine disain ja viimasel ajal ka tehisintellekt on laiendanud loomingulise praktika võimalusi. Samal ajal tõstatavad need küsimusi puudutuse, vaiketeadmise, materiaalsuse, autorluse ja loovagentsuse kohta. Ehtekunsti puhul on need küsimused eriti olulised, kuna valdkond on ajalooliselt tihedalt seotud käsitsi loomise, kehaliste oskuste ja vahetu materiaalse kogemusega.
Kunstnik ja ehtelooja Sofja Hallik uurib oma doktoritöös, kuidas digitaalsed tehnoloogiad suhestuvad kaasaegse ehtepraktikaga ning kuidas need muudavad ehtekunstniku rolli. Ligikaudu kümne aasta jooksul arenenud uurimus hõlmab perioodi, mida iseloomustavad kiired tehnoloogilised muutused ja digitaalsete tehnoloogiate üha ulatuslikum lõimumine loomingulisse praktikasse.
Praktikapõhine uurimus keskendub kolmele juhtumiuuringule: käsitsi loomisele, hübriidsele tööprotsessile ja masinvahendatud loomisele. Kolme ehtekollektsiooni ja nendega seotud näituste kaudu käsitleb Hallik erinevaid suhteid käe, tööriistade ja materjalide vahel. Neid kolme lähenemist ei vaadelda fikseeritud kategooriatena, vaid kontiinumina, mida kujundavad käsitsi töö ja tehnoloogilise sekkumise erinevad osakaalud.
Uurimistulemused näitavad, et digitaalseid ja käsitsi toimuvaid protsesse ei tule käsitleda vastanditena, vaid kaasaegse ehtepraktika vastastikku mõjutavate osadena. Digitaalsed tehnoloogiad ei asenda lihtsalt traditsioonilist käsitööd. Need muudavad loomise tingimusi ning võimaldavad uusi eksperimente, keerukust ja täpsust. Hübriidne loomine kujuneb metodoloogiliseks lähenemiseks, milles käsitsi loomine ja digitaalsed protsessid üksteist pidevalt mõjutavad ja ümber kujundavad.
Uurimus näitab ka, et digitaalsed tehnoloogiad ei kaota puudutust ega vaiketeadmist, vaid muudavad nende toimimisviise. Otsene taktiilne kontakt võib tehnoloogilise sekkumise suurenedes väheneda, kuid kehaline teadmine mõjutab jätkuvalt digitaalseid otsuseid parameetrite, käskude, valikute ja kohanduste kaudu. Puudutuse mõistmist laiendavad seejuures digitaalse puudutuse ja spekulatiivse taktiilsuse mõisted.
Üks keskseid uurimistulemusi puudutab tööriista muutuvaid rolle. Hallik eristab kolme rolli: tööriist kui tööriist, tööriist kui partner ja tööriist kui looja. Need tähistavad loovagentsuse ja autorluse erinevaid astmeid. Tehnoloogilise sekkumise suurenedes võib tööriist liikuda kunstniku kavatsuste täitmisest vormi aktiivse mõjutamise või genereerimise suunas. Kunstnik jääb protsessi osaliseks, määrates parameetreid, hinnates võimalusi, valides tulemusi ning viies digitaalseid vorme füüsiliste objektideni. Autorlus võib seega muutuda individuaalsest jagatud autorluseks.
Uurimus näitab, et traditsiooniline käsitöö ja digitaalne tootmine ei ole vastandlikud lähenemised, vaid eksisteerivad keerukas ja muutuvas suhtes. Digitaalsed tehnoloogiad võivad laiendada ehtepraktikat, muutmata seejuures kehalisi oskusi, materiaalset suhestumist ega kunstnikku ebaoluliseks. Tehisintellekti ja generatiivsete süsteemide kasvav roll loomingulises praktikas tõstatab omakorda laiema küsimuse sellest, kuidas võivad tulevikus muutuda autorlus ja loovagentsus.
-------
On 25 September, 2026 Sofja Hallik, doctoral student of Art and Design curriculum, will defend her doctoral thesis „Crafting Touch: Physical and Digital Approaches in Jewellery“ („Ehtekunst füüsilise ja digitaalse puudutuse vahel “).
The public defense will take place at 14.00 at EKA (Põhja pst 7), room A101, and will be in English.
Supervisors: Prof. Kadri Mälk (Estonian Academy of Arts), Dr. Jaak Tomberg (University of Tartu), Prof. Nithikul Nimkulrat (OCAD University)
External reviewers: Dr. Katharina Vones (Royal College of Art), Dr. Roberta Bernabei (Loughborough University)
Opponent: Dr. Roberta Bernabei (Loughborough University)
Thesis is available in EKA digital repository.
What happens to craftsmanship when the hand is no longer the only maker?
Digital technologies have transformed how jewellery is imagined, designed, and produced. 3D modelling, 3D printing, simulation-driven design, and, more recently, AI have expanded the possibilities of creative practice. At the same time, they raise questions about touch, tacit knowledge, materiality, authorship, and creative agency. These questions are particularly relevant to jewellery, a field historically grounded in handwork, embodied skill, and direct engagement with materials.
In her doctoral research, artist and jewellery maker Sofja Hallik examines how digital technologies interact with contemporary jewellery practice and reshape the role of the maker. Developed over approximately ten years, the research spans a period of significant technological change and the growing integration of digital technologies into creative practice.
The practice-based research is centred on three case studies: handwork, hybrid-work, and machine production. Through the creation and analysis of three jewellery collections and their accompanying exhibitions, Hallik examines different relationships between the hand, tools, and materials. The three approaches are not treated as fixed categories, but as positions along a continuum shaped by varying degrees of manual work and technological intervention.
The findings demonstrate that digital and manual processes should not be understood as opposite forces, but as mutually informing components of contemporary jewellery practice. Digital technologies do not simply replace traditional craftsmanship. They change the conditions of making and enable new forms of experimentation, complexity, and precision. Hybrid making emerges as a methodology based on continuous interaction between human tactility and machine logic.
The research also shows that digital technologies transform rather than simply remove touch and tacit knowledge from jewellery practice. Direct tactile engagement may decrease as technological involvement increases, but embodied knowledge continues to inform digital decisions through parameters, commands, selections, and adjustments. The research therefore expands the understanding of touch through the concepts of digital touch and speculative tactility.
The dissertation’s central finding concerns the changing role of the tool. Hallik identifies three roles: tool as a tool, tool as a partner, and tool as a creator. These roles represent different degrees of agency and authorship. As technological involvement increases, tools can move from executing the maker’s intentions towards actively influencing or generating form. The maker remains involved by establishing parameters, evaluating possibilities, selecting outcomes, and translating digital forms into physical objects. Authorship can therefore become shared rather than singular.
The research demonstrates that traditional craftsmanship and digital production are not opposing approaches, but exist in a complex and evolving relationship. Digital technologies can extend jewellery practice without making embodied skill, material engagement, or the artist irrelevant. As AI and generative systems become increasingly present in creative practice, these findings also raise broader questions about how authorship and creative agency may continue to change.
Avalik kaitsmine toimub algusega kell 14.00 EKAs (Põhja pst 7), ruumis A101 -- olete kõik väga oodatud kuulama! NB! Kaitsmine toimub inglise keeles.
Doktoritöö juhendajad:
prof Kadri Mälk (Eesti Kunstiakadeemia), dr Jaak Tomberg (Tartu Ülikool), prof Nithikul Nimkulrat (OCADi Ülikool)
Eelretsensendid:
dr Katharina Vones (Royal College of Art)
dr Roberta Bernabei (Loughborough Ülikool)
Oponent: dr Roberta Bernabei (Loughborough Ülikool)
Doktoritöö on kättesaadav EKA digivaramus.
Mis juhtub käsitööga siis, kui käsi ei ole enam ainus tegija?
Digitaalsed tehnoloogiad on muutnud viise, kuidas ehteid kavandatakse, kujundatakse ja valmistatakse. 3D-modelleerimine, 3D-printimine, simulatsioonipõhine disain ja viimasel ajal ka tehisintellekt on laiendanud loomingulise praktika võimalusi. Samal ajal tõstatavad need küsimusi puudutuse, vaiketeadmise, materiaalsuse, autorluse ja loovagentsuse kohta. Ehtekunsti puhul on need küsimused eriti olulised, kuna valdkond on ajalooliselt tihedalt seotud käsitsi loomise, kehaliste oskuste ja vahetu materiaalse kogemusega.
Kunstnik ja ehtelooja Sofja Hallik uurib oma doktoritöös, kuidas digitaalsed tehnoloogiad suhestuvad kaasaegse ehtepraktikaga ning kuidas need muudavad ehtekunstniku rolli. Ligikaudu kümne aasta jooksul arenenud uurimus hõlmab perioodi, mida iseloomustavad kiired tehnoloogilised muutused ja digitaalsete tehnoloogiate üha ulatuslikum lõimumine loomingulisse praktikasse.
Praktikapõhine uurimus keskendub kolmele juhtumiuuringule: käsitsi loomisele, hübriidsele tööprotsessile ja masinvahendatud loomisele. Kolme ehtekollektsiooni ja nendega seotud näituste kaudu käsitleb Hallik erinevaid suhteid käe, tööriistade ja materjalide vahel. Neid kolme lähenemist ei vaadelda fikseeritud kategooriatena, vaid kontiinumina, mida kujundavad käsitsi töö ja tehnoloogilise sekkumise erinevad osakaalud.
Uurimistulemused näitavad, et digitaalseid ja käsitsi toimuvaid protsesse ei tule käsitleda vastanditena, vaid kaasaegse ehtepraktika vastastikku mõjutavate osadena. Digitaalsed tehnoloogiad ei asenda lihtsalt traditsioonilist käsitööd. Need muudavad loomise tingimusi ning võimaldavad uusi eksperimente, keerukust ja täpsust. Hübriidne loomine kujuneb metodoloogiliseks lähenemiseks, milles käsitsi loomine ja digitaalsed protsessid üksteist pidevalt mõjutavad ja ümber kujundavad.
Uurimus näitab ka, et digitaalsed tehnoloogiad ei kaota puudutust ega vaiketeadmist, vaid muudavad nende toimimisviise. Otsene taktiilne kontakt võib tehnoloogilise sekkumise suurenedes väheneda, kuid kehaline teadmine mõjutab jätkuvalt digitaalseid otsuseid parameetrite, käskude, valikute ja kohanduste kaudu. Puudutuse mõistmist laiendavad seejuures digitaalse puudutuse ja spekulatiivse taktiilsuse mõisted.
Üks keskseid uurimistulemusi puudutab tööriista muutuvaid rolle. Hallik eristab kolme rolli: tööriist kui tööriist, tööriist kui partner ja tööriist kui looja. Need tähistavad loovagentsuse ja autorluse erinevaid astmeid. Tehnoloogilise sekkumise suurenedes võib tööriist liikuda kunstniku kavatsuste täitmisest vormi aktiivse mõjutamise või genereerimise suunas. Kunstnik jääb protsessi osaliseks, määrates parameetreid, hinnates võimalusi, valides tulemusi ning viies digitaalseid vorme füüsiliste objektideni. Autorlus võib seega muutuda individuaalsest jagatud autorluseks.
Uurimus näitab, et traditsiooniline käsitöö ja digitaalne tootmine ei ole vastandlikud lähenemised, vaid eksisteerivad keerukas ja muutuvas suhtes. Digitaalsed tehnoloogiad võivad laiendada ehtepraktikat, muutmata seejuures kehalisi oskusi, materiaalset suhestumist ega kunstnikku ebaoluliseks. Tehisintellekti ja generatiivsete süsteemide kasvav roll loomingulises praktikas tõstatab omakorda laiema küsimuse sellest, kuidas võivad tulevikus muutuda autorlus ja loovagentsus.
-------
On 25 September, 2026 Sofja Hallik, doctoral student of Art and Design curriculum, will defend her doctoral thesis „Crafting Touch: Physical and Digital Approaches in Jewellery“ („Ehtekunst füüsilise ja digitaalse puudutuse vahel “).
The public defense will take place at 14.00 at EKA (Põhja pst 7), room A101, and will be in English.
Supervisors: Prof. Kadri Mälk (Estonian Academy of Arts), Dr. Jaak Tomberg (University of Tartu), Prof. Nithikul Nimkulrat (OCAD University)
External reviewers: Dr. Katharina Vones (Royal College of Art), Dr. Roberta Bernabei (Loughborough University)
Opponent: Dr. Roberta Bernabei (Loughborough University)
Thesis is available in EKA digital repository.
What happens to craftsmanship when the hand is no longer the only maker?
Digital technologies have transformed how jewellery is imagined, designed, and produced. 3D modelling, 3D printing, simulation-driven design, and, more recently, AI have expanded the possibilities of creative practice. At the same time, they raise questions about touch, tacit knowledge, materiality, authorship, and creative agency. These questions are particularly relevant to jewellery, a field historically grounded in handwork, embodied skill, and direct engagement with materials.
In her doctoral research, artist and jewellery maker Sofja Hallik examines how digital technologies interact with contemporary jewellery practice and reshape the role of the maker. Developed over approximately ten years, the research spans a period of significant technological change and the growing integration of digital technologies into creative practice.
The practice-based research is centred on three case studies: handwork, hybrid-work, and machine production. Through the creation and analysis of three jewellery collections and their accompanying exhibitions, Hallik examines different relationships between the hand, tools, and materials. The three approaches are not treated as fixed categories, but as positions along a continuum shaped by varying degrees of manual work and technological intervention.
The findings demonstrate that digital and manual processes should not be understood as opposite forces, but as mutually informing components of contemporary jewellery practice. Digital technologies do not simply replace traditional craftsmanship. They change the conditions of making and enable new forms of experimentation, complexity, and precision. Hybrid making emerges as a methodology based on continuous interaction between human tactility and machine logic.
The research also shows that digital technologies transform rather than simply remove touch and tacit knowledge from jewellery practice. Direct tactile engagement may decrease as technological involvement increases, but embodied knowledge continues to inform digital decisions through parameters, commands, selections, and adjustments. The research therefore expands the understanding of touch through the concepts of digital touch and speculative tactility.
The dissertation’s central finding concerns the changing role of the tool. Hallik identifies three roles: tool as a tool, tool as a partner, and tool as a creator. These roles represent different degrees of agency and authorship. As technological involvement increases, tools can move from executing the maker’s intentions towards actively influencing or generating form. The maker remains involved by establishing parameters, evaluating possibilities, selecting outcomes, and translating digital forms into physical objects. Authorship can therefore become shared rather than singular.
The research demonstrates that traditional craftsmanship and digital production are not opposing approaches, but exist in a complex and evolving relationship. Digital technologies can extend jewellery practice without making embodied skill, material engagement, or the artist irrelevant. As AI and generative systems become increasingly present in creative practice, these findings also raise broader questions about how authorship and creative agency may continue to change.
Advertisement
Where is it happening?
Põhja pst 7, 10412 Tallinn, Estonia, Põhja puiestee 7, Põhja-Tallinn, Tallinn, 10412 Harju Maakond, Eesti, Estonia
Event Location & Nearby Stays:
Know what’s Happening Next — before everyone else does.
Host or PublisherEesti Kunstiakadeemia / Estonian Academy of Arts
