Doktoritöö avalik kaitsmine: Taavet Jansen

Name: Doktoritöö avalik kaitsmine: Taavet Jansen
Start: 2026-05-18T10:00:00+03:00
End: 2026-05-18T13:00:00+03:00
Location: Põhja pst 7, 10412 Tallinn, Estonia

Schedule

Mon May 18 2026 at 10:00 am to 01:00 pm

UTC+03:00

Location

Põhja pst 7, 10412 Tallinn, Estonia | Tallinn, HA

18. mail 2026 kaitseb Eesti Kunstiakadeemia kunsti ja disaini eriala doktorant Taavet Jansen doktoritööd „Kehata kohalolu: voogteatri kontseptuaalne ja praktiline kaardistus“
(„Disembodied Presence: A Conceptual and Practical Mapping of Streamed Theatre“).
Avalik kaitsmine toimub algusega kell 10.00 EKAs (Põhja pst 7), ruumis A101.
Doktoritöö juhendaja:
dr Anu Allas (Eesti Kunstiakadeemia)
Eelretsensendid:
dr Ott Karulin (Tartu Ülikool)
dr Raivo Kelomees (Eesti Kunstiakadeemia)
Oponent: dr Ott Karulin (Tartu Ülikool)
Doktoritöö on kättesaadav EKA digivaramus.
Teater on kaua toiminud kunstipraktikana, mille aluseks on kehade kohtumine samas ruumis. Kaasaegne kultuur ei piirdu enam füüsiliste kohtumistega, vaid ajab oma siirdeid kõikjale, kasutades selleks digitaalseid vahendeid ja virtuaalseid ruume. Suur osa meie suhtlusest, tööst ja eneseväljendusest toimub digitaalselt, vahendatult, ekraanide kaudu. Sellises olukorras on tekkinud küsimus: milliseid uusi vorme, ruume ja kogemusi saab teater endale digitaalses sfääris luua?
Käesoleva doktoritöö keskmes on voogteater, etenduskunsti vorm, kus kohalolu, ruum ja vaatajate osalus toimivad teistsugustel alustel kui tavateatris. Voogteater asetub teatri, filmi, veebikeskkondade ja interaktiivse meedia kokkupuutepunkti ja selle lähtekohaks on reaalajas toimuv sündmus, milles esinejad ja vaatajad jagavad ühist aega, kuid mitte ühist ruumi.
Kuidas luua kogemust, mis ei mõju pelgalt ülekandena, vaid kunstilise kohtumisena? Milliseid võimalusi pakuvad tehnoloogia, dramaturgia ja vaataja aktiivne osalus? Ning mida see kõik tähendab teatri jaoks laiemalt, ajal, mil kunst peab üha enam suhestuma digitaalse keskkonna pakutavate võimalustega?
Autor kasutab nende küsimuste avamiseks praktikast juhitud uurimismeetodit toetudes kolmele kunstilisele eksperimendile – „Hundid“, „Memento“ ja „Inimeses hoitud“ kaardistab voogteatri toimimisviise, vaatajate osalusvõimalusi ja kombib voogteatri piire. Nende kolme projekti kaudu liigub ta videoülekandest interaktiivsete hübriidruumideni jälgides, kuidas muutub etendaja roll, vaataja positsioon, ruumikogemus ja osalejate arusaam kohalolust.
„Kehata kohalolu: voogteatri kontseptuaalne ja praktiline kaardistus“ käsitleb voogteatrit mitte kõrvalise nähtuse, vaid võimaliku uue teatrivormina. See doktoritöö pakub nii mõistelise kui praktilise kaardistuse alast, kus teater otsib endale uusi eluvorme digitaalsetes ruumides ning katsetab, kuidas jääda elusaks maailmas, mis on üha enam korraga nii materiaalne kui digitaalne.
Doktoritöö kaitsmine toimub eesti keeles.
-----------
On Monday, 18 May, 2026 Taavet Jansen, doctoral student of Art and Design curriculum, will defend his doctoral thesis „ Disembodied Presence: A Conceptual and Practical Mapping of Streamed Theatre“ („Kehata kohalolu: voogteatri kontseptuaalne ja praktiline kaardistus“).
The public defense will take place at 10.00 at EKA (Põhja pst 7), room A101.
NB! The defence will be held in Estonian.
Supervisor: Dr. Anu Allas (Estonian Academy of Arts)
External reviewers: Dr. Ott Karulin (University of Tartu)
Dr. Raivo Kelomees (Estonian Academy of Arts)
Opponent: Dr. Ott Karulin (University of Tartu)
Thesis is available in EKA digital repository.
Theatre has long operated as an artistic practice grounded in the encounter of bodies within the same space. Contemporary culture, however, no longer limits itself to physical encounters, but extends its trajectories everywhere through digital means and virtual spaces. A large part of our communication, work, and self-expression takes place digitally, mediated through screens. In such a situation, a question has emerged: what new forms, spaces, and experiences can theatre create for itself in the digital sphere?
At the centre of this doctoral dissertation is livestreamed theatre, a form of performance in which presence, space, and audience participation function on different premises than in conventional theatre. Livestreamed theatre is situated at the point of contact between theatre, film, online environments, and interactive media, and is grounded in a real-time event in which performers and spectators share a common time, but not a common space.
How can one create an experience that does not appear merely as a transmission, but as an artistic encounter? What possibilities are offered by technology, dramaturgy, and the active participation of the spectator? And what does all this mean for theatre more broadly, at a time when art must increasingly relate to the possibilities offered by digital environments?
To open up these questions, the author employs a practice-led research methodology, drawing on three artistic experiments — Wolves, Memento, and Inimeses hoitud — mapping the modes of operation of livestreamed theatre, the possibilities of audience participation, and testing its limits. Through these three projects, the work moves from video transmission toward interactive hybrid spaces, observing how the role of the performer, the position of the spectator, the experience of space, and the participants’ understanding of presence shift.
“Disembodied Presence: A Conceptual and Practical Mapping of Streamed Theatre” approaches livestreamed theatre not as a peripheral phenomenon, but as a possible new form of theatre. The dissertation offers both a conceptual and a practical mapping of a field in which theatre seeks new forms of life in digital spaces and experiments with how to remain alive in a world that is increasingly at once material and digital.